Hollandi saar
Hollandi saar on soine saar Ameerika Ühendriikides Marylandi osariigis Chesapeake'i lahes. Erosiooni tõttu kiiresti kahanev saar jäi 2012. aastal täielikult vee alla.[1]
Hollandi saar jäi halduslikult Dorchesteri maakonna alale. Saar asus Hollandi väinas Bloodsworthi ja Smithi saare vahel umbes 10 km Wenonast läänes. Hollandi saare geograafilised koordinaadid on 38° 7′ 44″ N, 76° 5′ 20″ W.
Hollandi saare pindala oli 20. sajandi lõpus 0,324 km² (32,4 ha)[2] ja 1915. aastaga võrreldes oli saar oma pindalast kaotanud 50%.[3]
Saarest läände jääb tuultele avatud laht ja itta Hollandi väin. 19. sajandi keskpaigast on merepinna taseme tõus kiirenenud. Lahe veetase tõuseb umbes 2,5 mm aastas.[4] Maapind vajub jääajajärgse isostaatilise tasakaalu taastumise tõttu. Pinnas koosneb peamiselt savist ja purdsetetest. Suuremat osa saarest katab padur ning tõusu ajal on kogu saar vee all.[5]
Saar oli põhja-lõuna suunas välja venitatud ja umbes 2,5 km pikkune[3], suurema osa saare põhja- ja keskosast moodustas vaid kitsas riba, üksnes saare lõunapoolne ots oli laiem.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Saar asustati 17. sajandil ja see sai nime kolonisti Daniel Hollandi järgi, kes ostis saare maakonna šerifilt.[5]
Ameerika iseseisvussõja ajal käis lahel aktiivne tegevus, kui Marylandi merevägi püüdis kaubalaevu ja kohalikke elanikke Briti sõdurite rünnakute eest kaitsta. 1850. aastal elas saarel juba kalandusest ja põllumajandusest elatuv kogukond, kokku umbes pool tosinat peret. Saareelanikud said enda varustamisega ise hakkama ja olid alati valmis talveks, mil meri jäätus ja nad isolatsiooni jättis. Kütteks oli neil varutud sütt ja puitu ning söögiks kala tünni soolatud. Peeti kodulinde.[5]
Aastatel 1850–1900 saarel elu edenes ja elanike arv kasvas 37-lt 253-le. Samal ajal aga saare pindala pidevalt vähenes; selle ajaga kahanes see umbes 15 hektarit ehk 38 protsenti.[6]
Aastal 1910 elas Hollandi saarel umbes 360 inimest ja see oli üks Chesapeake'i lahe rahvarohkemaid saari. Saarel elas ka kaks mustanahalist peret. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses oli saarel umbes 70 elumaja, mitu kauplust, kirik, kool, postkontor, rahvamaja, arst, kaks õpetajat ja isegi pesapallimeeskond. Püüti austreid, aloosasid ja krabisid. Saareelanikel oli umbes 80 väikest kalapaati ja 10 kuunarit, osa neist saarel ehitatud. Aastal 1914 hakkas erosioon saare lääneosas inimeste elumaju ohustama. Inimesed hakkasid kolima, kes mandrile, kes saare teistesse osadesse. Kaasa võeti kogu oma vara, kaasa arvatud majad ja aialatid.[5] Aastaks 1916 oli saarele jäänud 169 elanikku ja 1918. aastal vaid üks pere.[6] Viimane hoop oligi 1918. aasta torm, mis lõhkus kiriku. Lahkusid peaaegu kõik elanikud. Kirik teisaldati Fairmounti. Meri mattis kolm surnuaeda. Kaks on veel säilinud. Viimased elanikud lahkusid saarelt 1922. aastal. Paljud inimesed käisid veel hiljem suviti kala püüdmas.[5]
Saare viimane omanik Stephen White asutas 1995. aastal Hollandi saare kaitsmisele pühendunud sihtasutuse.[7] White oli kalamees ja metodisti vaimulik. Ta ostis suurema osa saarest 1995. aastal 70 000 dollari eest. Ta püüdis saare viimast püstijäänud maja varisemise eest kaitsta, kuid see vajus toestamisest hoolimata 2010. aastal kokku.[4] Hiljem White haigestus ja müüs oma valdused maha.[8]
Aastaks 2012 on saar erosiooni tõttu täielikult vee alla jäänud.[1]
Loodus
[muuda | muuda lähteteksti]Saarel elasid rebased ja pesukarud, ameerika naaritsad ja isegi mõned kodukitsed. Põhjaosas kasvasid tihedalt väikesed idadiospüürid, roniv trompetõis, roniv mürgipuu, virgiinia kadakas. Lõuna pool kasvasid läänetseltis, kopaalisumahh, hõbehaab, pirnipuud. Et elupaikade hävimine on peamised kiskjad minema peletanud, tunnevad paljud linnud ennast saarel turvaliselt. Nende seas on nürisabad, pääsukesed, mitmesugused pilalindlased ja turpiallased, kalavaresed.[5]
Linnuvaatlejad on saarel imetlenud sadu veelinde ja rändlinde. Saare taimestik ja eraldatus loob head tingimused muu hulgas valgepea-merikotka ja ameerika hallhaigru pesitsemiseks. Rannikul elavad meriskid ja jämejalad. Saarel pesitsevad ka haned, haigrud, luiged, pardid, kajakad. Kalakotkad varitsevad veepinna kohal kalu. Pruunpelikanid lendavad nii madalal, et kaovad tihti lainete vahele. On nähtud ka kilpkonni Malaclemys terrapin ja mandrilt saarele ujunud juhuslikke valgesaba-pampahirvi.[3] Aastal 1995 loendati saarel 609 pesitsevat haigrupaari.[5]
Septembris 2003 hävitas orkaan Isabel umbes 60 protsenti lindude pesitsuspuudest.
Majakas
[muuda | muuda lähteteksti]Aastal 1889 ehitati Hollandi saarest veidi lõuna poole majakas. See sai 1957 sõjaväe lennuharjutuste käigus kannatada. 1960. aastatel torn lammutati ja asendati automaatse tuletorniga.[9]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Holland Island www.atlasobscura.com
- ↑ Holland Island
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Longstreet Highroad Guide to the Chesapeake Bay
- ↑ 4,0 4,1 Last house on sinking Chesapeake Bay island collapses
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 The Disappearing Islands of the Chesapeake
- ↑ 6,0 6,1 Island abandonment and sea-level rise: An historical analog from the Chesapeake Bay, USA
- ↑ "Welcome to SaveHollandIsland.com". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. juuni 2013. Vaadatud 16. aprillil 2013.
- ↑ Last house on sinking Chesapeake Bay island collapses
- ↑ Historic Light Station Information & Photography